31.12.07

Kõik algas sellest, et tütar sai klassivennalt kutse LARP-stiilis sünnipäevale. Otse loomulikult oli seal kirjas, et tuleb riietuda vastavalt temaatikale, milleks Robin Hood, ehk siis kutsutud pidid kehastama end kellekski tegelaseks nimetet legendist. No mida sa hing välja mõtled, sünnipäevani näda aega, laenutusest ei jõua nii kiiresti vist miskit kätte saada, jõuluaeg ka pealegi. Kaksti ragistas ajustid ja googeldas-googeldas-googeldas, et saada ajastule loomuliku rõivastuse kohta miskitki teada. Ja välja ragistas!
Käiku läks vana diivanikate ja Abakhanist pärit jupp kardinasametit ning mõned meetri paela. Lisaks 5 tundi mõõtmist-lõikamist-õmblemist. Kusjuures tõsiselt lihtne töö oli!
Ja siin siis ongi tulemus, millega nüüd juba sünnipäevalgi käidud ning millele grill-liha lõhnad külge saadud :) Piigale igatahes sünnal meeldis ja suvel on kindel plaan ka endale (koos vaigaga) midagi sarnast õmmelda ning mütofestile luurama minna (koos vaigaga, lapsed ka kaasa:P).
Kuna pilte tegime töö juures, siis sattus kaadrisse ka meie sagedane külaline Pätu, igavesti armas kutsanähvits, ta perenaine ka tore tädi. Ikka peab ju pildi üles ka panema :)




Aga minu poolt samuti kõigile Isetegijatele ääretult vahvat ja lõnga/pärli/jakõigemuu rohkemat uut aastat!
Kaksti võtab oma lapsepätakad kaasa ja läheb koos koogiga külla. mjyt

29.12.07

Nagu lubasin, postitan täna jälle. Seekord siis minutehtud jõulukingid.

Emale heegeldasin padjakatted. Tean, et talle roosid väga meeldivad ja padjapuudus ka kummitab. Ta on lihtsalt nii praktiline inimene, et diivanipadjad on üsna viimased ostunimestikus. Padjaümbriskatted õmblesin samuti ise, millele siis heegeldatud osa külge kinnitasin, padjatoorikud Abakhanist pärit. Tegelikult oli patju kaks, aga unustasin pildi enne kinkimist tegemata, nii et koju tagasi tulles krabasin kiiruga ühe padja kaasa, et see siis jooksu pealt ära pildistada :)


Kelly soovis oma armsale klassijuhatajale jõuluks ka midagi kinkida, mille tegemisest saaks ise osa võtta. Kuna õpetajale punane toon meeldib ja õlasalle ka kannab, siis polnud väga kahtlust, mida tegema hakata. Sai piiga oma heegeldamist harjutada ja minagi julgesin midagi suuremat ette võtta. Materjaliks kasutasin peent meriinovillast, mille võtsin kahekordselt, valmislaiuseks sai umbes poolteist meetrit. Meil kodu nii pisike, et ei saa korralikult piltigi teha, aga midagi siiski.


Viimaseks tahtsin oma kallile sõbrannale tema kunagisel soovil pontšo heegeldada. Lõngaks mohääri ja sünteetika 50/50 segu, vat ei mäleta jälle nimetust, aga hästi pehme on, mitte torkiv nagu mohäär kipub olema. Kulus kokku 3 tokki. Hargipitsitehnikas detailid on üsna suured, nii et koos narmastega pontšole ikka pikkust jagub.


Tänaseks jälle aitab :)
Tasun kiirelt oma blogivõlad, mida Vaiga mulle vahetpidamata meelde tuletab. Blogin nagu juhtub ja milla juhtub, ja kui, siis ikka kümme asja korraga vaja ette näidata. Aga vat ei tee seekord nii. Täna näitan ainult pärlendamist. Kuna piigal oli tarvis teha tüdrukutele sünnipäevaks ja jõuluks loosipakikinke, siis oli kõige lihtsam idee, rääkimata omanäolisusest, kaelakeed-käevõrud. Nii meil siis kahepeale tuligi jälle meisterdada. Ja tuleb tunnistada, et kingisaajad olid tõesti rõõmsad.






Aga miski hea ehtepildistuskoha peab ikka välja mõtlema, alailma on sellega häda.
Ok, homme jälle :)

17.12.07

Teolt tabatud! Ja mina kõik see aeg mõtlesin, kes küll käib meie peres sussi sisse kommi toomas :)


Esialgu kahtlustasin neid



... aga paistab, et neid siiski suurem kamp ringi luusib :P

Saladuskatte all võin öelda, et hing sai päkadele sisse puhutud selle esimesel pildil magava põngerja poolt - koolis tööõpetuse tunnis meisterdet päkapikud.

Aga tegelikult tahtsin rääkida hoopis ühest (ups, juba niipalju möödas) - dets alguse teost - nimelt nõelviltimisest Lille majas, mille kohta [URL=http://www.isetegija.net/index.php?ind=blog&op=home&idu=1626]Vaiga[/URL] juba ammu postituse blogistanud. Igavesti vahva tegemine tõesti, pisik sees ja lastelegi edasi antud.
Esimeseks proovikiviks sai samasugune linnuke kui Vaigalgi, aga siis oli hirmus vajadus taksikoera järele. Eks ikka salajase unistuse tõttu see kutsa ka elusast peast endale koju tuua. Kelly oli ka kaasas ja aitas hoolega toksida, nii ta siis kahepeale valmis saigi.


Kodus ei andnud ka poja rahu ja kuna emmel polnud aega talle seletada, kuidas nõelviltimine käib, võttis poiss kätte ja hakkas ise tegema. Jõudsin talle ainult piparkoogivormi ette susata, et tee esialgu selle sisse, siis on vähem kartust nässuminekuks. Üks pooleksmurdunud nõel käis asja juurde, aga vaat kui vahva karumõmm peale mõneajast omaette nohistamist välja tuli :)

3.12.07

Tuli tali ka meie õuele :) Lapsed kui lumememmed, hoov kindlusi ja memmesid täis ja avastatud ka ilmataadi imesid. No kas pole võrratu loom (mis loom, jääb igaühe enda fantaasia hooleks :)). Oksad nii põnevalt jäätunud, et ei saanud pildistamata jätta.


Täna oli Kellyl ka tähtis sündmus - mitusada mudilaskooride last esines Tartu raekoja platsil esimese advendiküünla süütamisel, tema nende seas. Päkapikkudest puhkpillarid mängisid ka kaasa. Peale kõnesid, tulede süttimist ja laste laulmist oli koos päkadega võimalus kaasa minna muuseumide ja raamatukogu töötuppa, lisaks etendati raekojas väike näidend. Meie valisime kunstimuuseumi ja graafikatöötoa. Seal tutvustati meile ekstra üles pandud näitust Viiralti kahest tööst. Põnev oli asja juures see, et mõlemad tööd olid reprodutseeritud erinevates toonides, 10-15 erinevat esitust. Nii lahe, kuidas mingi värvitoon võib teose juures mingi detaili esile tõsta, samas teisel pildil varju jäädes. Ja töötoas sai igaüks ka oma käega järgi proovida, kuidas on teha linoollõiget. Alguses ei saanud vedama, pärast pidama, poja oleks sinna jäänudki oma töid vorpima :D



Esiteks tuli (kas siis skitseeringule või niisama omast peast) uuritsaga uuristada linoolitükile joonis, oluline sealjuures jälgida, et tekst peegelpildis oleks.


Siis tuli see šabloon õhukese värvikihiga katta. See onu, kes lapsi aitas, oli küll natuke tõre, et kõike õigesti ei tehtud, aga sest polnud lugu - saimegi tarkust juurde :))



Seejärel pidime värviga kaetud šablooni kummuli paberile paigutama, katteleht peale ja pressi alt läbi.



Siis tohtis oma töö kenasti sealt lahti harutada...


...ja siin on meie tänaõhtune looming üheskoos. Alles kodus avastasime, et ühele Õ-le oli jäänud kriips peale tegemata, aga mis sest.


Tegelikult sai kaarte veelgi tehtud, kuid osad neist paluti muuseumi jätta, et näitusele panna. Šabloonid võis endale jätta. Seega - minge ja kasutage samuti juhust, et käsi valgeks ja näpud värviseks saada, kuulsus tuleb kolinal ning jõulukaardid tükiks ajaks hooleta! :D

Ja loomulikult ei saa raekoja platsist ükski laps enne tulema, kui pole ära hullanud igatalvisel raekojaplatsi lumehunnikul - minu meelest üks toredamaid ja lihtsamalt teostatavamaid lõbustusi lastele :)