Siin ta siis on - pisike jube energiline ja rõõmus taksiplika, kes nüüdseks nädal aega meie pere liige olnud. Oh neid magamata öid ja koristamist tema järelt... tita mis tita, tõepoolest :) Sünnipäev Sandyl 7. jaanuar 2008 - saavad tähistada koos Kellyga, kellel 6. jaanuaril see tähtis päev.




Lõpuks sain valmis ka värvispektri projekti märtsikuu lilla - kootud kleit nukule. Kleidi leiutasin ise, hakkasin altservast kuduma ja vaatasin käigu pealt, mis välja tuleb. Nukk ise näeb ehk veidi räsitud välja, aga on ka põhjust - on ta juba minuvanune ;). Lapsest saati oli tema minu lemmik. Kui lugesin V.Hugo "Cosette'i", siis oli mu kujutlustes Cosette'i imeilus nukk just mu enda oma sarnane. Mis tema nimi on, kes seda enam mäletab, minu ajal oli vist Liisi, praeguseks on nukk tütre lapseke, aga tema pole vist nime pannudki. Saatus on tal ka keeruline, muuhulgas läbi elatud ka üks majapõleng. Täiesti uskumatu, aga kui mu ema oma kodust tulekahju tõttu ilma jäi, tõid tuletõrjujad väheste esemete hulgas välja ka selle nuku. Jalg ja kõht veidi sulanud, käsivarrel sissesööbinud tahmaplekk, aga elus! Pikkust on tal muide poole meetri jagu, täitsa lapse mõõtu.


Ja veidi ka teistmoodi käsitööd. Loomulikult algatus ja osaliselt ka teostus meie majakoka - mu poja - poolt :). Ise segas taigna kokku, ise küpsetas, kuni vähegi jaksas. Muidugi ka ise sõi :P. Aga väga maitsvad said.


Aga nüüd mune värvima!
Ja homseks Koolitantsuks pöidlad pihku Kelly eest! ;)

Mul käivad asjad alati kiiresti, mis venima jääb, see jääbki. Seekordse kiire töö eellugu (ka kiire) oli nii.

Poiss tuli esmaspäeval koju ja ütles, et temal vaja kana olla. Et mis kana, kukk äkki ikka? Või tibu? Ei, temal vaja kana olla, aga miskit rohkemat rääkida ei või. No mitte aru ei saa. Aga ega siis kaua saladust ei suudetud hoida ja selgus (ärge kellelegi rääkige, eks ;) ), et neil koolis miski etendus ja et kellel kostüümi ei ole, see osa võtta ei saa. No mida emme teeb, kappab muidugi kiiresti Abakhani, et vaja kollast fliisi. Mida ei ole, on kollane fliis. Ja siis pannakse pood ka kinni. Olgu, järgmisel päeval siis teise Abakhani, kust õnnestus ikka materjal saada. Aga miks peavad need poed nii vähe aega lahti olema, ainult kuueni? :( (Muidugi asjas head külge nähes tuleb tunnistada, et 6 km jalgsikäimist igapäevaselt ei tee just paha ;))

Ok, koju siis oma fliisihunnikuga ja kostüümi mõtlema. Nagu ikka, laisk inime, ei viitsinud lõiget otsida, õige seda aega vaja raisata. Tegin siis ringi, auk sisse, kapuuts külge, käte alla õmblused ja vahepealne osa sulgedeks lõigata. Püksilõige ka selline käigult leiutatud, aga peaasi, et jalga istuvad. Sabaks tõmbasin tagumise osa lihtsalt fliisiribaga kokku, annab saba mõõdu välja küll. Harjaks ja lotiks natuke villa ja veidi nõelaga torkimist. Ja voilà :)





Ja mis kõige tähtsam - poiss (praegu 9-a) võttis meisterdamisest aktiivselt osa, õmblusmasin pole talle ammu enam võõras ning väljalõikamine oli ka täitsa tema rida, mina ainult veidi aitasin õmblust sirgena hoida ja tõmbasin väljalõikamiseks jooni ette.

Muidugi ei saanud ta eemal olla ka viltimisest ning kui mina harja küljes rippusin, torkis tema oma õpetajale lille teha :)



Ahjaa, etendus (mis tegelikult polnudki nii suurejooneline kui esialgu arvata võis) on nüüd kenasti peetud ja poja sai seal peaosalist mängida ning emme õpetaja käest kiita kena kostüümi eest ;)