30.12.11

Hubane kodu - detsember

Ja viimane. Eelmistega olin lohe ja ei saanud kuidagi järjele. Tegelt oli plaanitud ka selleks kuuks hoopis teine asi, mis sai ka valmis, aga jõudis kahjuks jõulukingitusena juba teise Eesti otsa ja pilti teadagi on päris keeruline kaugelt teha. Eks ma kunagi näitan seda ka. Seekord siis läheb kirja juba novembris valminud kassidega kell. Vaiga mulle selle mustri saatis (ärge küsige, kuskohast ta selle sai, ausalt ei tea) ja mina muidugi armusin sellesse hetkega.
Tikkimine on nohu, aga kella kokkuklapitamine juba teine tera, kui sul korralikku alust pole. Poja tuli appi ja lõikas papist õige mõõduga tüki välja, õhendas seda kellamehhanismi juurest ja kahekesi kleepisime pildi papile. Esimese kella kohta sai minu meelest päris ok.



Tikkimismaterjalid Karnaluksist, kellamehhanism Oomipoest.

Edit: Detsembri tegelik töö, mis nüüd lisatööna ette sai näidatud, on ka siiski nüüd olemas. Sain veel viimasel hetkel pildi kaugelt lõunamaalt kätte :) Lubage esitleda.

8.12.11

Niisama

Peaks praegu tööd tegema, aga no pole ju võimalik, kui paar päeva tagasi on raamatukogust saadud "Haapsalu salli" raamat, ostetud nupuga (just, need mootoriga :P) bambusvardad ja leitud lõpuks ka muster, mille järgi salli kuduma hakata. Tegelikult valetan. Katsetuseks teen hoopis õlarätiku. Armas ämm saatis Soomest lõnga, et tema olla seda kirbukalt suured poolitäied saanud ja mina katsetagu, milline neist kõikse paremini passib. Nüüd ma siis passitangi - kavatsen esimese töö just temale endale teha. Enne kevadet me vist kahjuks ei näe, aga sest pole midagi, ehk saab ka niisama ära saata.

Esialgu leidsin üliarmsa õlasalli Knitting Delighti Yahoo grupist, aga mingil müstilisel kombel on mul esimene vihje puudu :(. Proovisin kolm õhtut teoorias (matemaatiliselt ja paberil) ning praktikas (varraste ja lõngaga), kuidas muster võiks jooksma hakata, aga ei miskit. Igatahes päris unustusse ma seda veel ei jäta, mine tae, millal pirn peas põlema läheb.

Ega mul muud üle jäänud, läksin Ravelrysse tuulama. Ja sealt leidsin siis ka mustri, mille ilmselt nüüd varrastele ajan. See on ka väga kaunis, aga mul on ühetooniline roosa lõng ja see ei annaks ilmselt nii ägedat merelaineefekti. No vaatab, mis välja tuleb.

Ja kui see iluduseke ükskord valmis saab, siis ... kavatsen ikkagi Haapsalu salli ka käsile võtta. Mis siis, et ma pole oma elu sees Haapsalus käinud, mul pole seal ühtegi sugulast ja pole ka kodus päranduseks saadud puuvardaid. Eks ma siis teen Haapsalu-salli-laadse toote, või vähemalt üritan.

Peaks oma kiisukellast ka pildi tegema, saaks TK-s vähemalt aasta lõpu ilma musta kassita hakkama, aga no pole seda käsilevõttu. Tean, et pildid lähevad nagunii jälle nässu ja igasugune tahtmine neid üles panna kaob täiesti ära. Ma ei saa aru, kuidas Vaiga suudab suvalise seebikarbiga võrratuid pilte teha, eriti selleks pingutamatagi. Tahan ka osata!

16.11.11

Suur soe kampsun

Projekt siis sellenimeline minu poolt ka lõpule viidud. Alustasin kampsuni kudumist juba möödunud kevadtalvel, aga tööd oli nii palju ja lõpuks läksid ilmad soojaks, et lükkasin jätkamise sügisesse. Ja nagu tellitult, tuli Isetegijas just see projekt, mis innustas asja lõpule viima. Iseenesest ei võtnud kudumine palju aega, aga iga õhtu tunnikegi selleks leida oli päris keeruline.

Kampsi muster pärit Garnstudiost ja nagu ikka, väheke ka muudetud.
Kuna lõng oli jupp maad jämedam kui soovitatud, siis tuli mustrit veidi kohendada, muidu oleks tulnud poole laiem ja meheraas oleks sinna lihtsalt ära uppunud. Paraku kampsiuppumissurm pole vist ilmselt kõige meeldivam.
Vardad võtsin küll peenikesed - 2,5, millega tavaliselt kindaid-sokke koon. Ai, need sõrmekesed olid väsinud ja valusad :D
Kaelust ei hakanud ka topelt keerama, ühekordselt jäi palju ilusam.





Pildid sellised. Statistikat kah.

Lõngaks Karnaluksist ostetud jäme halli-valgekirju sokilõng Sokkegarn (70% villa, 30% polüamiidi). Kulus teist 19 tokki, st 950 g.
Vardad, nagu nimetatud, 2,5 ja 2 (kaeluse jaoks).
Palmikuid sai keeratud 1760 :D. Arvake, kas olen enda üle uhke? :)
Ja kampsi mõõt täitsa eesti mehe keskmine.




16.10.11

Tõmbame triipu


Ehk siis IT järjekordne projekt ja minu järjekordne hullumeelsuse näide, et oma 120% hõivatud aja juures on ilmtingimata tarvis mul veel mingites projektides osaleda. Ise jõuan vaevu aasta suurprojektigagi ühel lainel olla.

Aga asja juurde. Seekord ma tõepoolest ületasin end (loe: näpistasin aega kõige muu kõrvalt rohkem kui võinuks) ja pakun väljanäitusele kolm asja: peleriin iseendale, sokid ka iseendale ja beebimüts ... nojah, eks seda vaatab, kellele :P.

Plaanis oli teha ka šenilltehnikas vaip vannituppa, aga idee ei küpsenud õigeks ajaks valmis. Ja sallilõng sai liiga hilja ostetud, nii et triibusall jääb projektist välja, aga lähiajal tuleb kindlasti.

Peleriin oli mu kindel soov ja tahtmine juba ammust ajast. Alailma on häda, et kael ja õlad kipuvad külmetama. Päris pontšot ka ei tahtnud, samuti õlasalli, vaid just midagi sellist, mille saab õlgadele visata ja vajadusel ka eest kinni sättida.

Muidugi oli Karnaluks mu ohver (või mina tema oma, mine sa tea, mispidi seda vaadata tuleks). Igatahes said lõngad ostetud, uued vardad ka, nii et rahakotist läksid viimasedki sendid :D.

Lõngadeks sai varutud LoveGarni hall täisvillane Cosy Wool (kulus veidi üle 100 g) ja Novita valge efektlõng Softy (kulus ehk 75 g). Peab mainima, et Softy on ilmselt maailma üks pehmemaid ja mõnusaimaid lõngu, mis mulle näppu sattunud. Mul on kange tahtmine seda veel paar tokki osta ning üks hiigelsuur ja mõnus sall kududa. Makropildilt paistab lõnga struktuur veidi välja ka.

Vardad nr 9, kudumiseks kulus vaid kaks õhtut. Peleriini pikkus on ca 50 cm pluss soonik. Seljas kahjuks pilti teha ei saanud, paraku on mind üks eksemplar ja kedagi, keda pildistamise osas terroriseerida, läheduses paraku polnud.

Nööbid tegin lõngast - sisse 10 keerdu halli, peale valgega kaunistustiir. Kolm neist läks loojakarja, enne kui õige võtte käe sisse sain.

 

Teiseks siis sokid. Lõngaks LoveGarni IceLand - hall ja tumepunane. Mõlemat kulus ca pool tokki. Punane näeb nii vahva välja, justkui oleks koerakarvad või midagi sellist sisse kootud. Vardad 2,5.

 

Kolmandaks beebitüdrukule tuukrimüts. Lõng vanadest varudest (ausalt öelda pole koostisest aimugi, kuid tundub mingi sünteetilise segu olevat). Vardad nr 3.

 

30.9.11

Hubane kodu – september

Ikka viimasel hetkel, aga siiski valmis sai.

Seekord on näitamisel poja toa uksekardin. Ukseks peab midagi olema, privaatsus jne, aga päris kinnist ei tahtnud teha. Poiss pakkus välja, et võiks siis kardin olla. Koos käisime Abakhanis kangast valimas ja ise ta selle oma maitse järgi välja ka valis. Pildilt pole aru saada, aga tegemist on kaitsevärvides riidetükiga, millel alumine pool heledam - mingi kangajääk oli, aga poisile nii hirmsasti meeldis, et nõustusin ostma.

Kardin on kahepoolne/kahekordne ja üles riputatud raamaturiiuli külge.
Tegelikult ongi vahepeal kaks raamaturiiulit sama katuse alla veel valmis saanud (esimest näitasin juba märtsis), üks paistab ka pildilt. Muidu polnuks ju kardinat kuhugi kinnitada :)

Ja Andromeeda udukogu siis siin:

31.8.11

Hubane kodu - august

Ja juba august läbi.
Sel kuul tegin kodu hubaseks mitut moodi, ametlikult kirja panen aga ühe - tütre toa linnastamise. Sõna otseses mõttes.

Kui aasta tagasi siia kolisime, oli seintel jäänud põhiviimistlus tegemata (kokkuleppel ehitusfirmaga) ja sinna ainult kruntvärv peale pandud, et aja jooksul, kui juba veidi sees oleme olnud, kujuneb välja nägemus, kuidas keegi end oma toas kõige paremini tunneb. Esimene oli siis Kelly, kelle seinad katte peale said.
Oli nii- ja naapidi mõtteid, värvi ja tapeeti. Lõpuks jäi ikkagi tapeediidee peale ning üldine kujundus.

Poes kulus muidugi vähemalt tund aega erinevaid seinakatteid vaadates ja võrreldes, võttes ja tagasi pannes. Viimaks jäi peale väga lahe linnavaatega tapeet - kus mustale aktsendiks kergelt kuldset tooni aknad ja muud pisidetailid. Selle panime toa otsaseintesse.

Et aga tuba üleni sünge ei jääks, siis suuremale seinapinnale valisime soojade kreemikarva (kaugelt vaadates peaaegu nähtamatute) triipudega heleda tapeedi. Tulemus on väga mõnus ja parem kui oskasime ette kujutada :).







31.7.11

Hubane kodu - juuli

Seekord oli nii hirmus keeruline välja mõelda, mida koduprojekti tööks esitada. Ühest küljest on päris mitu asja vahepeal valminud, aga ma ise tunnen, et need päris projekti jaoks ei kvalifitseeru, lisaks on kaks suuremat tööd veel pooleligi. Vaatasin siis kodus korra veel ringi ja otsustasin, et ilmtingimata tahab meie vannituba natuke sära juurde saada. Samuti tahtsin proovida järgi midagi, mida kunagi varem pole teinud. Sõelale jäi decoupage. Poleks osanud arvatagi, et see nii lihtne ja kiire tegemine on.
Muidugi võttis tükk aega, enne kui ära suutsime otsustada, milline motiiv vannituppa sobiks, tütrega kammisime mitu poodi läbi, lõpuks saime kõige lähemalt - Selverist. Seinaplaadid on imeõrna roosakat tooni, nii et vesiroosid näisid kõige kenamini passivat. Laki sain Järve keskuse Käsitööjaamast (mille müüja sai ka targemaks :)).

Motiivide väljalõikamine osutus ootamatult tüütuks, või vähemalt esialgu. Kui juba kümme tehtud sai, siis tundus asi juba lepse reega minevat. Ei tahtnud lilli päris igale plaadile panna, oleks liiga kirev jäänud, üle ühe on täiesti piisav. Kokku lõikasin välja 22 motiivi, 4 neist kulus ära paranduseks.

Kui juhendites on igal pool, et mäkerda aga liimi keskelt väljapoole, siis mina nii ei saanud, kõik läks nässu ja kortsu ja katki, no täiega närvi ajas juba. Siis leiutasin lihtsama viisi - sein liimiga kokku, motiiv kuivalt peale (esialgu keskosa ja siis sujuvalt kuiva sõrmega kohe vastu seina. Umbes nagu tapeeti paneks). Siis lasin ära kuivada ja paari tunni pärast tõmbasin pealt pintsliga üle. Voila! Asi töötas ülihästi. Ja nüüdseks on mul varutud ka kolm plekkpurki, mis kunagi peitsid endas ananasse, aga nüüd on valmis püsivamale tööle jääma, mis tähendab kindla pihta üht kena decoupage'i-töötlusliini.
Pilt kah:

30.6.11

Hubane kodu - juuni

Jälle kuu möödas ja jälle tulen ainult oma projektitööga.
Ja jälle kirun oma kaamerat ja iseennast - üks pole võimeline ja teine ei oska :(
Ja siis lähen teistesse blogidesse ja imetlen kaunilt tehtud fotosid, õiget valgust, õiget rakurssi, õiget kompositsiooni ... ja kirun jälle, et ise nii ei oska.
Aga mis seal ikka viriseda. Projekt tuleb ette näidata.

Juba päris pikka aega käime jalgsikäimise kohas nii, et naabritel avaneks kuupaistele kena pilt, kui nad õigel ajal ja õigest nurgast vaatama peaks. Nimelt on tualetipott otse suure akna kõrval ning naaberkrundil käivad hoogsad ehitustööd, mis tähendab, et ehitusmehed on hommikust õhtuni valvel. Ühesõnaga pissi püksi või näita peput :D

Kaalusin ja kavandasin pikalt, millist lahendust leida. Kas ribid (igav), nöörkardin (paistab läbi), lihtsalt riidetükk (kole). Aga lõpuks sain valgustatud ja Abakhan tuli appi.

Leidsin sealt pika otsimise peale pitsi, millel mõlemad ääred ühesugused ja laiust piisavalt, et saaks pooleks lõigata (25 cm silma järgi). Lõikasingi siis pikkupidi pooleks ja laiupidi juppideks. Siis tuli välja, et minu armas uus õmblusmasin ei taha pitsi õmmelda :(. Ega midagi - nõel ja niit kätte ning tegutsema. Nagu vanal heal ajal. Õmblesin ribad üksteise peale, nii et 5 cm ehk mustriosa jäi igast ribast paistma. Seejärel keerasin küljeservad allapoole, igal ribal eraldi, ja lõpuks kahekorra ka ülaäär.
Mõõdud: laius 55, kõrgus 75 cm. Laia pitsi kulus 3,5 m, kokku tuli õmmelda 12 riba.



Ja jälle kirun, et pole paremat pilti näidata. Kardin on tegelikult ülimalt kaunis kreemika tooni ja mõnusa läikega pitsivaht. Kes tahab näha, tuleb ise kohale :D Enam ei pea ilusatele naabriehitajatele end paljastama ja pissil võib palju hubasemalt käia :)

31.5.11

Hubane kodu - mai

Tean-tean, aprill on vahele jäänud. Pole lihtsalt võimalust head pilti teha, ja seda, mis IT-sse kiiresti üles sai, ei taha siia panna.
Seega lähen kohe maikuu juurde :)

Kuna teatud pastori ennustus, et maailm lõpeb maikuus, ei täitunud, siis otsustasin, et mul läheb ilmselt tulevikus siiski pajalappe vaja. Päris tavalisi heegeldet ei tahtnud (üks heegeltöö niigi pooleli), õmblemine oli eelmisel kuul programmis, seega jäi kolmas variant - kudumine. Mustri leidsin Dropsist ja seda vist esimest korda elus ei kohendanud. Tavaliselt kipuvad kõik eeskujuks olevad esemed või juhendid mingit muud elu elama hakkama, nii et tegemise käigus tekib olulisi või vähemolulisi muudatusi, seekord aga muster üks ühele. Juhendit küll täpselt ei jälginud - riputusaasa punusin, mitte ei kudunud :).

Vardad nr 3, lõngaks talvisest punasest kampsunist järele jäänud karm villane ja must suvaline segu. Seega võib projekti liigitada vabalt ka "Kasutame ära lõngajäägid" alla. Mõõdud said küll täpselt nagu juhendis - 20x20 cm.

Algul pelgasin, et äkki jääb õhuke ja kõrvetab näpud ära, aga katsetasin täna ahjuplaatidega (millel mmmm... imemaitsvad viineripirukad peal) ja sain tõestuse, pajalapid on oma sündi ja eksistentsi väärt küll! :)

29.3.11

Hubane kodu märtsis

Nüüd sai kodu vähe suuremalt hubaseks tehtud. Valmis siis raamaturiiul. Materjaliks lauad, mis originaalis ostetud tegelikult kuuri ehitamiseks. Kuna aga lumi sel aastal ilmselt ära ei sula, mis tähendab, et kuuri teha ei saa (noh, meetrise lumekihi peale võib ju teha kah, et kui kunagi sulama peaks hakkama, küll ta siis kunagi maapinnale jõuab, aga see idee ei ole üldiselt meie lemmikuimate killast). Kasutasin siis juhust ja näppasin mõned lauad tubaseks tegevuseks.
Poja tahtis oma tuba kuidagi eraldada, praegu on pool katusealust tema päralt, aga privaatsus ikka eelkõige, eksole. Leidsin, et kõige mõistlikum oleks tekitada midagi praktilist. Kuna raamatud on meil senimaani suuremalt jaolt kastides, siis üks pesake neile kulus marjaks ära. Teine hea külg asja juures see, et statsionaarne sein ei laseks sooja läbi, mis tähendaks lisakütteallikat. Praegu liigub soe kaminaõhk aga kenasti ülakorrusele ja läbi riiuli ka poja tuppa.
Oi, see meisterdamine venis küll ühel, küll teisel põhjusel. Lõpuks saime ikka niikaugele, et mõõdud võetud, muud vajalikud materjalid ostetud ja tegutsema!
Esimese korruse tegi riiulile mu armas elukaaslane, aga edasi lasin juba ise kätel käia, poja otse loomulikult abiks. Esimesed lauad olid ütlemata kõveralt saetud, aga viimaste juures lasin juba nagu päris proff, lõdva randmega. Ja käsisaega. Mõnikümmend auku puurida ja samapalju kruve sisse keerata, mis see siis ära ei ole. Kruvid keerasin muuseas ka käsitsi, sest iga augu järel olnuks väga tüütu trelliotsikut jälle vahetama hakata.
Aga siin see DIY-projekt siis on. Pildid, nagu ikka, õhtul pärast tööd ja hämaras tehtud (loll, kes vabandust ei leia, eks:)).



Niipea kui riiul valmis sai, oli poiss nagu püssikuul raamatukastide juures, et raamatud riiulile laduda (sellest ka mõningane segadus, nagu pildil näha :)). Selgus aga kurb tõsiasi - meie kodus on raamatuid (vist) liiga palju, sest raamatukastide virnad pole minu meelest grammigi vähenenud ... Ega muud üle jää kui tuleb veel neli samasugust riiulit meisterdada :).

2.3.11

Hubane kodu veebruaris

Tegelikult oli mul plaanis hoopis natuke fimotada, aga kuna loll pea on kerele nuhtluseks, siis panin kirja hoopis ühe teise asja, mida esiti polnud plaanis. Niisiis, lubage esitleda — duu it joorself e DIY e TeeSedaIse.
Ja ühtlasi on tegemist ka taaskasutusprojektiga, milleks kulus kokku umbes 7 eurot ja kogu maja sai lambistatud. Tunnistan ausalt, ma pole sellega tegelenud mitte üksi, vaid kaksi, aga mu panus oli piisav, et julgen töö omatehtu all kirja panna.

Alguse sai asi sellest, et laed karjusid lampide järele. Vaata palju sa poodides vaatad, no ega ei raatsi rahakotiraudu paotada, kui lampe on vaja hulgi. Täpsemalt siis seitse. Ja kuna ma tegelt ka tahtsin väga teha mingit taaskasutuse asja, siis panime aga pead tööle ja silmad vilama (taaskasutust karjuvate asjade järele, mitte mingil muul kahtlasel põhjusel).
Ja läksime poodi keefiri järgi.
Keefiri kulus palju :). Seitse pudelit.
Ja tulemus on siin:



Pildil on küll vaid kaks (erinev valgus seepärast, et katsetame erinevaid säästulampe), kuid nagu öeldud, siis tegelikult on neid ikka rohkem. Ma ei näinud erilist mõtet hakata seitset ühesugust lampi üles panema :)
Asja põhimõte tegelt lihtne - pudel puhtaks, silt maha, pudel keskelt pooleks, serv siledaks, lakke paras auk ja kuppel lakke keerata. Vint on ju olemas :P

6.2.11

Soktoober

Lähme siis edasi. Järjekordne (hetkel viimane) kajastamata projekt ehk
.
Sellest on küll juba oma veerand aastat möödas, aga mis siis, parem hilja kui ... :)
Igatahes saan ma seda öelda, et nii palju sokke kui möödunud sügistalvel pole ma järjest kunagi kudunud. Kõige rohkem tekitas hämmastust mus endas, et ei jõudnud tüdinedagi. Soktoobriarvestusse läks viis paari varbasoojendajaid, pärast seda olen veel neli või viis paari juurde kudunud.
Projektitulle astusid siis sellised sokid:

Materjalideks villased ja sokilõngad, väljanägemise leiutasin ise, kaks paari on varbast alustatud. Vardad 2-2,5. All paremal on kõige suuremad sokid, mida elus kudunud olen (kannast varbani umbes 30 cm, jalanumber 46).
Seda ei saa aga ütlemata jätta, et lastesokke oli varem hulga mõnusam teha, ei jõua ära tüdinedagi, kui paar juba valmis, seekord nii kergelt enam ei pääsenud. Nagu öeldud, üks paar nr 46, pikad põlvikud nr 40 (iseendale, hullult rahul olen), teised sokid 37-38 jalgadele (lapsed kurinahad ka nii kiiresti kasvavad!).

30.1.11

Lõpetatud lõpetamata asjad


Edasi — tagasi eelmise projektini "Lõpetamata asjade lõpetamine".
Selle kampsuni saamislugu on umbes aastane. Sain sedapalju aega tagasi sõbrannalt mitu kera karmi säravat punast lõnga. Ilmselt sobiks kõige rohkem vaibakudumiseks, aga kuna ma selle asjaga ei tegele, siis tuli leida sobivam rakendus. Mõtsin siis, et talvedest meil pääsu pole, teen endale miskit sooja selga. Kapuutsiga ja puha. Kudumine läks käbedalt - vardad nr 5 ja labane kude. Alustasin ülevalt alla kapuutsist, raglaanlõikega allapoole. Siis varrukad. Kudusin hoolega, kuni üks varrukas valmis sai. Hakkasin teist kuduma, aga võta näpust ... tee või tina, aga üks lõngakera kadunud (nagu tina tuhka vms). Ta ju oli ometigi olemas, kindlalt tean! Viskasin käest ära ja sinna ärasse ta lõpuks jäigi.
Kuni projekt "nagu-rusikas-silmaauku" välja kuulutati. Eks tuli oma viitsimiseraas üles leida ja päevake kudumisele kulutada. Leiutada miskit kadumaläinud lõnga asemele. Proovisin mustaga, sest plaan oli kampsi allaserva mustad väädid kasvama panna, ikka ilu pärast. Absoluutselt ei sobinud. Ega muud kui jälle harutama, misjärel otsustasin, et teen hoopiski lühikeste varrukatega vestimoodi asja. Soonik äärde ja valmis.
Ette suured trukid - ja ütlemata soe asi talvel kodus selga tõmmata. Paljale ihule ei saa, liiga kare, aga mingi pluusi peale panna on väga ok.

Hubane kodu — jaanuar

Seekord alustan lõpust.
Igavene hunnik aega möödunud sestpeale kui lubasin jälle korralik kirjatsura olla, aga ei miskit. Täidan siis lubadused.
Ja alustan projektist Hubane kodu 2011, millest osavõttu kaalusin tervelt kolm (3) minutit. Kuna mõni kuu tagasi võtsin kätte ja kolisin Tartust Tallinna ning meie kodu on üsna tühi, arvasin, et tegemisi, mille võib liigitada kodu hubaseksmuutmise alla, on rohkem kui aastaks. Kõike korraga ei saa nii või teisiti korda saata, nii et püüan nüüd siis 12 kuu peale jagada erinevaid hubastusviise.
Alustasin kardinatega.
Meil on üsna suured aknad, mis tähendab, et talvel laseb akende kaudu suur osa sooja toast lihtsalt jalga. Ja kuna ma juba ammuilma olen tahtnud teha rooma ehk voltkardinaid, tundus see olevat hea võimalus kätt proovida. Ega muud kui netist infot ja poodidest materjali otsima.
Õpetusi leidus igasugu, peamiselt kasutasin kaht - ingliskeelselt lehelt ja Katsi käsitööblogist.
Materjalijaht oli palju keerulisem. Vaatasin kardinapoodidest valmiskomplekte (rõngad-pulgad jne), aga nende ostmine oleks kallim tulnud kui Teasponist valmiskardinate tellimine. Tuli siis ise leiutada, mida ma ka tegin.
Kangas - mööbliriie Abakhanist; rõngad - Karnaluksist (10 (krooni)senti tükk); nöör - müürinöör ehituspoest (kroon meeter või sinnakanti); pulgad - omavahel teibiga kokkukleebitud grilltikud (100 tk 20 krooni ringis); liistule kinnitamine - knopkadega. Tulemus - esimese vasika kohta küllalt tegija :)
Pildid on ainult kahest aknast, sest minust mitteolenevatel põhjustel pole teised veel üleval, aga see viga peaks saama täna õhtul parandatud.



Tegelikult on kardinatele plaanis ka heegelpits äärde panna, aga seda on mul olnud mahti heegeldada alles 30 cm, kokku on vaja 6,5 meetrit, seega usun, et tohin niivõrd suure tegemise kirja panna mõne teise projektikuu tööna. Millal valmis saab, ei tea küll lubada.

Tähelepanekud iseendale:
1. kanga langemist tuleb kontrollida poes veidi suuremalt kui poole meetri ulatuses sõrmede vahel.
2. kui vähegi võimalik, tuleb kanga tooni vaadata akna juures (seekord õnnestus)
3. rõngaste õmblemine ON kohutavalt tüütu (võrreldav motiividest heegeldatud eseme otste peitmisega).
4. pulgatorude õmblused tuleb enne kardina ülesriputamist üle pressida :)