Mina ka siis meez'i lainel... kahju vaid, et nagu kiuste olid pooled mulle meeldinud asjadest tasulised. Heegelnõela ja raamatuid ma sealt ei leidnud :P
Siiski üritasin enam-vähem pildi panna kokku endast, oma sisemusest ja välisest segapidi.

Suure puhkamise käigus on käsitöö jälle seisma jäänud. No tegelikult on küll mõned asjad käsil, aga ei hakka enne kilkama kui valmis. Näitan siis täna vahelduseks jälle mõnd vanemat asja.

See tekk koos padjakatetega esimene (ja siiani viimane) asi, mida crazy-quilt tehnikas teinud. Väga lahe oli seda teha, aga praeguseks pole enam kangajuppe niipalju alles kui siis. Õmmeldud sai see miski 8 aastat tagasi, kui poja veel pisitilluke oli. Iga lapp on erinevalt tehtud ja ka erinevatest materjalijääkidest (möödaniku "kangajäägid kasutusse" :)) ning mõnda sai küll piisavalt palju ka mõõdetud, et kena ühtlane tuleks - selline korralik crazy :P. Ja kui mõnus on mõelda seda tekki vaadates, mis ajalugu igal lapikesel sellest on. Peaaegu kõigiga tuleb silme ette rõivaese, mis lastele õmmeldud sai, alustades kasvõi voodipesust pükste-kleitide-jopedeni välja :). Ja kollane, mis tükke ümbritseb, on kardinajääk - osadel piltidel nähagi, samad kollased. Teki teine pool on ka mingist vanast kardinast, mis ämmalt saadud, aga kena roosiline ja vastupidav ka.


Kui piiga sai neljaseks, kinkisime talle naistepäevaks beebinuku. Loomulikult ei saanud beebit ju linna kaasa võtta muudmoodi kui kõhukotis, seega "Emme, õmble mulle!", pilkupüüdev ripsmeplaks ja moosinägu sealjuures säramas :) Egas muud kui kangajäägid jälle kasutusse ja sai meisterdatud, lapsele meeldis. Kahjuks ei olnud tol ajal klambreid käepärast võtta, et kinnitus mugavam oleks, sidus paelad niisama lipsuga kinni.
Kõhukott kõhu poolt
ja selja poolt

Ning leidsin ka esimese barbikleidi, mille heegeldasin.... vist 4 aastat tagasi. Esialgu skeemi järgi, aga lõpuks tuli ikkagi pooleldi omaloominguline. Pilt pole vist väga hea, aga modelli ei leidnud hetkel üles. Vist jälle sõbrannatama läinud.

Kriban üle vähe aja siia ka midagi. Laulupeol käidud, välja magatud, pilte riputatud.
Alustame algusest. Õigemini lõpust. Koju saime 23.50 pühapäeva hilisõhtul, kuidagi hädapärast lohistasime koolimaja juurest jalgadega koos ka endid koju, aga lapsed, rääkimata minust endast, väga rahulolevad. Piiga plaanis hommikul kohe esimese rongiga Tallinna tagasi minna, et läheb laulab uuesti :). Ja rahvarõivastega tahtis magama minna, nii armsaks olid need saanud. Igatahes kauples ta mult (minu lahkel väljapakkumisel) omaenese rahvarõivaste tegemise. Eks peab nüüd hakkama vaatama, hea meelega prooviks teha.
Ahjaa, eelmises postituses lubatud prossi pilt ka:

See oli lausa hämmastav, kuidas ilmaga vedas, kui peod peale hakkasid, kahju küll tantsulastest, kes vihmasahmakaid ka krae vahele ja pastla alla said. Aga tean omast käest - see on ka omaette elamus, kui vähegi saaks, läheks jälle ka ise tantsima (tegelikult ainus takistus sealjuures on partneri puudumine, aga see on juba teine teema).
Rongkäigu jalutasime pojaga kaasa, pikk tee läheb nii, et ei märkagi.


Ja tuli ka.


Tallinna minnes on tee hirmuskole pikk ja igav, eriti kui rong sõidab 3,5 tundi. Soojalt mittesoovitatav. Võtsin oma tujusid ette aimates liniku kaasa, mida alustasin eelmisel päeval. Mõtlesin, et saan kohale jõudes kenasti valmis. Nojah, oleks saanudki, kui valge niit poleks viimase rea poole peal otsa lõppenud, teine kera aga oli muidugi kenasti kodus laua peal kaasavõtmist ootamas. Eile ta siiski kodustes tingimustes valmis sai.


Lisaks sellele valmis eelmisel nädalal Bratzile alustatud Barbie kleit. Hakka veel nukku nägemata midagi heegeldama :( Tegelikult ei sobinud see esialgu ka Barbiele, sest muster oli kahtlaselt suur. Niisiis harutasin ülemise otsa üles ja tegin keha järgi uue - seega polegi plagiaat, vaid omalooming :) Ja kübar sai ka käigu pealt tehtud. Nuku peas istub natuke kehvasti, sest tal on seal jube suur juuksetutt, mille peale kübarat sätitasime. Aga Bratzi kleidi olen ikka veel võlgu, ehjah.
Eest ja tagant: