Kõik algas sellest, et tütar sai klassivennalt kutse LARP-stiilis sünnipäevale. Otse loomulikult oli seal kirjas, et tuleb riietuda vastavalt temaatikale, milleks Robin Hood, ehk siis kutsutud pidid kehastama end kellekski tegelaseks nimetet legendist. No mida sa hing välja mõtled, sünnipäevani näda aega, laenutusest ei jõua nii kiiresti vist miskit kätte saada, jõuluaeg ka pealegi. Kaksti ragistas ajustid ja googeldas-googeldas-googeldas, et saada ajastule loomuliku rõivastuse kohta miskitki teada. Ja välja ragistas!
Käiku läks vana diivanikate ja Abakhanist pärit jupp kardinasametit ning mõned meetri paela. Lisaks 5 tundi mõõtmist-lõikamist-õmblemist. Kusjuures tõsiselt lihtne töö oli!
Ja siin siis ongi tulemus, millega nüüd juba sünnipäevalgi käidud ning millele grill-liha lõhnad külge saadud :) Piigale igatahes sünnal meeldis ja suvel on kindel plaan ka endale (koos vaigaga) midagi sarnast õmmelda ning mütofestile luurama minna (koos vaigaga, lapsed ka kaasa:P).
Kuna pilte tegime töö juures, siis sattus kaadrisse ka meie sagedane külaline Pätu, igavesti armas kutsanähvits, ta perenaine ka tore tädi. Ikka peab ju pildi üles ka panema :)




Aga minu poolt samuti kõigile Isetegijatele ääretult vahvat ja lõnga/pärli/jakõigemuu rohkemat uut aastat!
Kaksti võtab oma lapsepätakad kaasa ja läheb koos koogiga külla. mjyt

Nagu lubasin, postitan täna jälle. Seekord siis minutehtud jõulukingid.

Emale heegeldasin padjakatted. Tean, et talle roosid väga meeldivad ja padjapuudus ka kummitab. Ta on lihtsalt nii praktiline inimene, et diivanipadjad on üsna viimased ostunimestikus. Padjaümbriskatted õmblesin samuti ise, millele siis heegeldatud osa külge kinnitasin, padjatoorikud Abakhanist pärit. Tegelikult oli patju kaks, aga unustasin pildi enne kinkimist tegemata, nii et koju tagasi tulles krabasin kiiruga ühe padja kaasa, et see siis jooksu pealt ära pildistada :)


Kelly soovis oma armsale klassijuhatajale jõuluks ka midagi kinkida, mille tegemisest saaks ise osa võtta. Kuna õpetajale punane toon meeldib ja õlasalle ka kannab, siis polnud väga kahtlust, mida tegema hakata. Sai piiga oma heegeldamist harjutada ja minagi julgesin midagi suuremat ette võtta. Materjaliks kasutasin peent meriinovillast, mille võtsin kahekordselt, valmislaiuseks sai umbes poolteist meetrit. Meil kodu nii pisike, et ei saa korralikult piltigi teha, aga midagi siiski.


Viimaseks tahtsin oma kallile sõbrannale tema kunagisel soovil pontšo heegeldada. Lõngaks mohääri ja sünteetika 50/50 segu, vat ei mäleta jälle nimetust, aga hästi pehme on, mitte torkiv nagu mohäär kipub olema. Kulus kokku 3 tokki. Hargipitsitehnikas detailid on üsna suured, nii et koos narmastega pontšole ikka pikkust jagub.


Tänaseks jälle aitab :)

Tasun kiirelt oma blogivõlad, mida Vaiga mulle vahetpidamata meelde tuletab. Blogin nagu juhtub ja milla juhtub, ja kui, siis ikka kümme asja korraga vaja ette näidata. Aga vat ei tee seekord nii. Täna näitan ainult pärlendamist. Kuna piigal oli tarvis teha tüdrukutele sünnipäevaks ja jõuluks loosipakikinke, siis oli kõige lihtsam idee, rääkimata omanäolisusest, kaelakeed-käevõrud. Nii meil siis kahepeale tuligi jälle meisterdada. Ja tuleb tunnistada, et kingisaajad olid tõesti rõõmsad.






Aga miski hea ehtepildistuskoha peab ikka välja mõtlema, alailma on sellega häda.
Ok, homme jälle :)

Teolt tabatud! Ja mina kõik see aeg mõtlesin, kes küll käib meie peres sussi sisse kommi toomas :)


Esialgu kahtlustasin neid



... aga paistab, et neid siiski suurem kamp ringi luusib :P

Saladuskatte all võin öelda, et hing sai päkadele sisse puhutud selle esimesel pildil magava põngerja poolt - koolis tööõpetuse tunnis meisterdet päkapikud.

Aga tegelikult tahtsin rääkida hoopis ühest (ups, juba niipalju möödas) - dets alguse teost - nimelt nõelviltimisest Lille majas, mille kohta [URL=http://www.isetegija.net/index.php?ind=blog&op=home&idu=1626]Vaiga[/URL] juba ammu postituse blogistanud. Igavesti vahva tegemine tõesti, pisik sees ja lastelegi edasi antud.
Esimeseks proovikiviks sai samasugune linnuke kui Vaigalgi, aga siis oli hirmus vajadus taksikoera järele. Eks ikka salajase unistuse tõttu see kutsa ka elusast peast endale koju tuua. Kelly oli ka kaasas ja aitas hoolega toksida, nii ta siis kahepeale valmis saigi.


Kodus ei andnud ka poja rahu ja kuna emmel polnud aega talle seletada, kuidas nõelviltimine käib, võttis poiss kätte ja hakkas ise tegema. Jõudsin talle ainult piparkoogivormi ette susata, et tee esialgu selle sisse, siis on vähem kartust nässuminekuks. Üks pooleksmurdunud nõel käis asja juurde, aga vaat kui vahva karumõmm peale mõneajast omaette nohistamist välja tuli :)

Tuli tali ka meie õuele :) Lapsed kui lumememmed, hoov kindlusi ja memmesid täis ja avastatud ka ilmataadi imesid. No kas pole võrratu loom (mis loom, jääb igaühe enda fantaasia hooleks :)). Oksad nii põnevalt jäätunud, et ei saanud pildistamata jätta.


Täna oli Kellyl ka tähtis sündmus - mitusada mudilaskooride last esines Tartu raekoja platsil esimese advendiküünla süütamisel, tema nende seas. Päkapikkudest puhkpillarid mängisid ka kaasa. Peale kõnesid, tulede süttimist ja laste laulmist oli koos päkadega võimalus kaasa minna muuseumide ja raamatukogu töötuppa, lisaks etendati raekojas väike näidend. Meie valisime kunstimuuseumi ja graafikatöötoa. Seal tutvustati meile ekstra üles pandud näitust Viiralti kahest tööst. Põnev oli asja juures see, et mõlemad tööd olid reprodutseeritud erinevates toonides, 10-15 erinevat esitust. Nii lahe, kuidas mingi värvitoon võib teose juures mingi detaili esile tõsta, samas teisel pildil varju jäädes. Ja töötoas sai igaüks ka oma käega järgi proovida, kuidas on teha linoollõiget. Alguses ei saanud vedama, pärast pidama, poja oleks sinna jäänudki oma töid vorpima :D



Esiteks tuli (kas siis skitseeringule või niisama omast peast) uuritsaga uuristada linoolitükile joonis, oluline sealjuures jälgida, et tekst peegelpildis oleks.


Siis tuli see šabloon õhukese värvikihiga katta. See onu, kes lapsi aitas, oli küll natuke tõre, et kõike õigesti ei tehtud, aga sest polnud lugu - saimegi tarkust juurde :))



Seejärel pidime värviga kaetud šablooni kummuli paberile paigutama, katteleht peale ja pressi alt läbi.



Siis tohtis oma töö kenasti sealt lahti harutada...


...ja siin on meie tänaõhtune looming üheskoos. Alles kodus avastasime, et ühele Õ-le oli jäänud kriips peale tegemata, aga mis sest.


Tegelikult sai kaarte veelgi tehtud, kuid osad neist paluti muuseumi jätta, et näitusele panna. Šabloonid võis endale jätta. Seega - minge ja kasutage samuti juhust, et käsi valgeks ja näpud värviseks saada, kuulsus tuleb kolinal ning jõulukaardid tükiks ajaks hooleta! :D

Ja loomulikult ei saa raekoja platsist ükski laps enne tulema, kui pole ära hullanud igatalvisel raekojaplatsi lumehunnikul - minu meelest üks toredamaid ja lihtsamalt teostatavamaid lõbustusi lastele :)

Minu suurteod (mitte sõnast tigu) said ka lõpuks nii valmis, et pildile tohtisid jääda. Teod siis nimelt kampsunid lastele. Ja suured seepärast, et lapsed juba paganama suureks kasvanud. Kui nad väiksed olid, siis kudusin neile kokku vist oma kümme kampsunit, aga mingi aeg jäi see tegevus soiku, nüüd üle pika aja võtsin siis ikka käsile. Ühes varasemas postituses ka paar sõna juba oli - ülevalt alla raglaanlõige. Minule väga meeldis ja koon kindlasti ka edaspidi samamoodi. Ei mingeid õmblusi ega tükkide kokkusobitamist. Ainuke asi oli luku passitamine, käisin poes lukku ostmas, kampsun kaasas, lõpuks külge õmblema hakates tuli välja, et poisi oma sai ikka liiga pikk ostetud. Jalad selga ja lukku vahetama. Õnneks oli Abakhani müüja nii kena ja nõustus ka ilma tšekita asjaoluga, et lukk nende poest oli ostetud :)

Poja kampsun sai kootud lõngast Bergere de France Sport. Igavene kare ja kampsuniks ei ole nii mõnus, aga poiss ütles, et kampsunist ta ei loobu, muretsegu ma talle parem sinna alla kõrge kaelusega pluus :)


Piigale tegin Selverist ostetud Flamme lõngast. Hää ja kiire kudumine, vardad nr 8. Taskud ka peal. Tahtsin endale samasuguse teha, aga siis enam poes seda lõnga kahjuks müügil polnud.


Salaja (nagu mul kombeks:P) tegin ühel öösel ka Kelly nukule kampsuni, et ikka oma emmega sarnane oleks :). Ostetud lõnganäidised ka siin.

Eelmisel nädalavahetusel valmis üks kiirmüts. Ema küsis, kas ma mütsi mõistan teha, ütlesin, et tuleb linna, siis vaatame, mis talle sobiks. Tingimuseks oli, et kõrvad peavad olema kaetud. Aga minu näpud ei jõudnud ära sügeleda ning selleks ajaks kui ema linna jõudis, oli pool mütsi juba valmis. Ise rahul ja kandja rahul.


Minu poja hakkas ka kuduma. Tulen mina töölt koju ja mida nän - valminud hirmsuur kudumistöö, nimelt üle tema voodi ja üle toa kootud ämblikuvõrk, terve kera lõnga kulus ära. Nuta või naera, kesse ikka kokku pidi kerima kui mitte emme. Aga siin selle saavutuse voodipealne osa on :D

Muude tegemiste vahele üits pisike postitus. Paar nädalat tagasi tekkis idee, et teen endale ka triibumütsi ja värvid pidid kindlasti olema punane ja must. Sain valmis küll, aga mütsist jäin selsamal õhtul ilma :( Miks, vastust vaata allolevalt pildilt :)


Kribamise ajal tuli meelde, et tegelikult sai valmis ka kauatehtud-kaunikene saalomonisall - alustasin seda suvel rannaheegeldusena, sai mitmeid kordi harutatud, jäi aga lõpuks seisma ning nüüd alles viisin selle pikaldase ülesande lõpule. Materjaliks VRPlussist ostetud helekollane mohäär, õhkõrn kui ämblikuvõrk, ei osanud esialgu seda käeski hoida. Pikkust sai peaaegu 3 meetrit, laiust 25 cm.


Poolikuid asju on mitu, kaks kampsunit ootavad lukuõmblemist, Vogue'i lillesall on varsti poole peal. Sall tuleb samast toon-toonis rohe-valgest lõngast, mis suvel tehtud hargipitsiseelik, kahjuks ei paista tekstuur ilusti välja, muidu hästi pehme, natuke karvane ja väga armas.

Uskumatu, kuidas aeg lendab. Alles see oli, kui lapsed olid pisikesed, täna aga väiksemal pojal sünnipäev ja vot juba niiiii suureks on kasvanud.


smile_lil smile_lil smile_lil kln7

Täpsemalt siis täitus üheksa aastat sellel pisikesel püsimatul skorpionipurikal. Hoolimata sellest, et tema sees väike paharetike pesitseb, kes alailma miskeid plaane lapsele pähe paneb, on ta ikkagi võrratult hell ja hooliv laps, kes hirmsal moel kallistada ja kaisukaid armastab... nagu näha ka pildilt - tema suurteks soovideks oli sünnipäevaks saada karvane mängukass ja mõni pehme mänguasi, mille emme ise teeks. Õeraasu poolt siis saigi kiisu, kes on nagu päris ja emme tegi salaja öösiti ja veel salajamalt töö juures kaisuauto :D


Aga paar päeva varem käis poja nagu uni pinda, et tema tahab pärliloomi teha. Inspiratsioon pärit eestikeelsest pärliloomade raamatust. Pusisime, mis me pusisime, lõpuks jõudis kohale ka 3D-loomade tegemine. Uskumatult lihtne tegelikult. Ning valmiski minu ja poja ühistööna selline uss. Pilt kahjuks veidi udune, ei oska veel hästi pärleid pildistada.


Aga ega sellest ei piisanud. Pisik sees ja tahtmine midagi keerulisemat meisterdada. Kuna pidime laupäeval minema ema haiglasse põlveopijärgselt vaatama, siis nuputasime koos, et temale vist kõige rohkem meeldiks mõni kutsa. Ussi oleks natuke nadi olnud kinkida, eksole :D.


Ja muidugi ei saa mainimata jätta ka alanud talveilmasid, mida lapsed eile õhtul täiega nautisid. Kahjuks ei olnud meil hoovi peal nii palju puhast lund, aga selle aasta esimene memm sai sellegipoolest valmis, köögist näpatud porgand ninaks ja silmade-suu augud ka täitsa olemas, kui hoolega vaadata. Loodetavasti on järgmine lumememm veidi korralikum ja suudab end vähem räpasena õue peale istutada :D

Viimasel minutil, aga siiski tähtaja piiresse mahtudes - minu osalus projektis

Tegelikult on asjad juba ammu valmis tehtud, nagu näha, rohkemgi kui üks, aga oskasin oma fotoka kuhugi ära kaotada ja pilti ei õnnestunud ka kuidagi teisiti arvutisse saada (loll, kes vabandust ei leia, eks:P)

Alustasin endale randmesoojendajate tegemisega, mustri tuletasin ise ja parasjagu parajad said ka.


Paralleelselt poisile randmesoojendajad, loomulikult pealuudega, egas temavanustel teisiti saa :)


Ja kõige krooniks õnnestus mul see maailma kõige püsimatum poiss ka ise pildile saada, mingis olekus :D. Eesmärgiks siis demonstreerida triibumütsi, mis täiesti juhuslikult, täiesti projektiväliselt sai ka must-valge.


Üle-eelmises blogis näitasin ka sini-valget triibumütsi, mis vahepeal lõngakerastaatuses olles on nüüd jälle uueks mütsiks saanud, seekord siis juba parajam ja palju kantavam. Kohendasin ka Aiaia juhendit veidi, nii et pikad read on kõik üht värvi.




Ja veel... ilusat hingedeaja algust kõigile!